Läksin Sandra Jõgeva uut dokumentaalfilmi „Kunst ja külm sõda“ vaatama suurte ootustega: olles kasvanud nõuka-ajal peres, kus kõik Kunstihoones toimunud suured kevad- ja sügisnäitused olid pühapäevastesse pereürituste sarja sisse kirjutatud, rääkimata vahepealsetest väiksematest näitustest, arvasin, et olen teemaga piisavalt kursis, et kinos mitte magama jääda. Eksisin.