Eelmise aasta PÖFFil tegi Eeva Mägi ajalugu kui tuli sinna kahe filmiga korraga, mis mõlemad olid tema täispika filmi debüüdiks. Tema dokumentaalfilm „Kellele ma naeratan?“ on juba kinolevis ära käinud, kuid mis saabus vaikselt sedasi ka lahkus. Äärmiselt tõsine teema sureva ema hüvastijätust oli tavapubliku jaoks raske tükk neelamiseks, siis tema eksperimentaalne draama „Mo mamma“ pole ka just kergem snäkk. See on lihtsate vahenditega tehtud film, mis seob vanad VHSi kaadrid, 2 kirglikku näitlejat, ühe maja keset tühjust ja ühe mõttelise narratiivi kolmest põlvkonnast, mida on keeruline mõista. „Mo mamma“ on rohkem kogemiseks kui mõistmiseks.
