Pühapäeva pärastlõuna. Suvi. Väljas on 21 kraadi sooja ning taevas särab päike. Oled äsja lõpetanud väikelinna idüllilises aias pannkookide söömise ning sead sammud vutimurule, kus ootab ees rahvaliiga jalgpallimatš. Külla tulevad pealinnavurled. Mäng algab: üks, kaks, kolm... kaheksa, kuniks kõlab päästev lõpuvile. 0 : 8 sahmakas! „On vast raiped,“ podised vaikselt putsasid jalast tõmmates, „kas nad ei võinud siis tuure tagasi tõmmata ning viisakaks jääda?“
