Roomlaste luuleklassik Horatius kirjeldas meeleldi seda, kuidas ta oma maamõisakeses (umb. 40 km Rooma südalinnast eemal Sabinia mägedes, näiteks Tallinna suhtes järelikult enam-vähem Kose-Uuemõisas) sõi ja jõi õhtuti nagu viibiks ta taevaste vägede juures ning rääkis sõprade ja manulistega seejuures seda ning teist, mõnikord tühja ja tähja, teinekord aga puudutades ka kõrgemat filosoofiat. Näiteks võis ta kõne alla võtta küsimuse,
quae sit natura boni summumque quid eius, millise koha on meie Leo Anvelt tõlkinud eesti keelde kui „milline on hüve loomus ja mis küll on hüve tipuks“.
