Teeb pereema vaikselt õhtul süüa, kõrvalt kantseldab lapsi. Koputus. Ukse taga seisab poliitik. Täiesti tundmatu. Vuristab nagu pelglik koolilaps – tere-mina-olen-see-ja-see (ikka tundmatu), tulge valima. Ja ulatab pisikese sõrmkübara meega, millega lapsed saaks hea tahtmise korral nukukööki mängida. Ja juba on ta läinud, nagu džinn.
