Kuuekümnendikud olid eelkõige või täpsemalt lisaks kõigele muule suulise žanri inimesed. See ei olnud dialoog, ei olnud huvi tundmine vestluskaaslase vastu, vaid tulevase teksti katsetamine tulevase lugeja peal (kui tekst muidugi ikka ära trükitakse, mis ei olnud sugugi raudkindel). Kuid suuline žanr nõuab erilist puhtust, see peab olema terav nagu anekdoot. Süžee on vältimatu, fantaasialend kohustuslik, aga ka dokumentaalne paikapidavus peab olema kohe esimesel korral ilmselge (või peab vähemalt jätma sellise mulje).
