Viimasel ajal on Eesti spordipoliitikas kirgi kütvaks teemaks Eesti Olümpiakomitee (EOK) juhtimisviis ja spordi rahastamine. Küsimuseks on ka see, kuhu peaks olema suunatud EOK tegevuste ja kulutuste fookus. Kas üksnes tippspordi edendamisele või peaks tegevuspoliitikas olema kohta ka laiemalt keha kultuurile. Osapoolte seisukohtade ja üldise emotsionaalse laetuse põhjal tundub mulle, et sporti kui sellist kiputakse võtma ikka kohati liiga tõsiselt, kirjutab Joe Noormets.
