Kui keegi minusugune hakkab Eesti vastu huvi tundma ning õpib eesti keelt ja kultuuri, siis selgitatakse talle muu hulgas, et Eesti oli okupeeritud, et eesti keel on rahva kuldmuna, õpetatakse mõnda rahvalaulu («Mats alati on tubli mees») ja Eesti hümni ning üsna varakult ka seda, et eestlane on kade. Olen seda korduvalt kuulnud, kuigi kadedus on patt ja vastuolus kümne käsuga. Seda omadust ei tasu kultiveerida, kuid kuna ajal, mil mina Eestis õppisin, reklaamis Kroonika end loosungiga «uudishimu pole patt», leian, et ma ei vii kedagi kiusatusse, kui jagan siin, kui palju teenib Saksamaa rahvasaadik, kirjutab Šveitsi ajaloolane Kaspar Näf.
