Sa heidad pikali. Peeter Jõgioja – ikka too sarviktrummar, ainult et praegu ilma sarvedeta – paneb sulle kolm kausikest ümber pea, ühe põlvede vahele, ühe põlvele, ühe rinnale, ühe kõhule. Ning koksib need kumisema: „Bimm! Bomm! Bumm!“ Sul on tunne, nagu oleksid trummikomplekti sees. Ei! Nagu oleksid kellatornis. Põhimõtteliselt Quasimodo valmis.