Mida aeg edasi, seda enam tundub, et kaasaegse ooperi identiteedi- ja mainekriis ei tõuku mitte niivõrd (eksi)rännakutest uue ja ajastuväärilise helikeele leidmisel, vaid pigem dramaturgiat puudutavatest dilemmadest, heliloojate, libretistide ja teatrijuhtide ees pidevalt üha uuesti vastamist ootavast mammutküsimusest: millised teemad, tegelased ja sündmused võiksid olla ooperi jaoks tänasel päeval ühtaegu žanriliselt sobivad, ajastuvääriliselt uudsed, emotsionaalselt köitvad, intellektuaalselt väljakutsuvad ning turunduslikult toimivad?
