Kaks suve elab jaanimardikas vastsena, sööb tigusid ja kosub. Siis nukkub. Isased väljuvad kevadel nukust nagu mardikad muiste – tiibade ja oskusega neid kasutada. Emased jäävad aga üsna vastsete moodi, ainult selle vahega, et oskavad oma tagumise palge põlema klõpsata nagu öölambi. Selle töö võtavad nad ette just neil päevil, jaanikuu aegu.