Johhan Rosenbergi «traps» tegeleb teadmata tunnete kinnipüüdmise ning nende enesekeskse ja -kindla läbielamisega. Lavastusest puudusid välismaailma mõjud – algmaterjal oli pärit endast ja töödeldud endaga. Tunnete dešifreerimiseks ei võetud kedagi appi – seda tehti üksi, andes aimdust protsessi nõiaringist, tsükli korduvusest.