Tuisk tuulab näkku ja külmast jaanuarikuust Jaani kirikusse astudes aimad uduseks tõmmanud prillide tagant vaid üksikuid häguseid kogusid. Hetk hiljem, räitsakad klaasidel kuivanud, saad aru, et ega Valeria Villandiga (kirjanikunimega Valeeria Villandi) jumalagajätjaid palju polegi. Mitmed poetessi ja tõlkija kolleegid ja kaasteelised on teda juba ees ootamas. Ei ole igaühele antud elada 97aastaseks. Seda enam, kui sind on õnnistatud suure pere ja andega riimida kaunist eesti keelt.