Heimar Lenk on tõstatanud küsimuse ajaloolisest ebaõiglusest nn. sundüürnike suhtes, kes elasid omanikele tagastatud majades ja jäid ilma võimalusest erastada oma korter võrdselt okupatsiooni ajal ehitatud majade elanikega. Tuleb nõustuda, et need haavad ei taha kuidagi armistuda, vaid veritsevad jätkuvalt sotsiaalse ebaõiglusena Eesti ühiskonnas, nn. „teise“ ja „esimese“ Eesti, edukamate ja vähem edukate inimeste vastuoluna, mida saadab rikkuse ja suhtelise vaesuse vahelise lõhe süvenemine ühiskonnas.
