„Loomulikult on see omamoodi traagiline, kui aplaus ühel päeval lõpeb. Aga iga asi saab ükskord läbi. Ma ei ela illusioonis. Laval tantsimisest jään aga vist elu lõpuni puudust tundma. Näen vahel isegi unenägudes, kuidas ma üritan hüpata, aga ei saa jalgu maast lahti. Või on vaja teha pööret, aga ma ei saa – ei pöörle,“ räägib baleriin ja koreograaf Tatjana Järvi. Just tema töö, tantsimine, on aidanud tal üle elada kallite inimeste kaotuse.
