Äsjalõppenud Pärnu 10. muusikafestival polnud erakordne mitte ainult oma maailmatasemel esituskvaliteedilt – Paavo Järvilt koos tema juhitud Eesti Festivaliorkestriga ei saakski teistsugust tulemust oodata –, vaid õigemini kultuuripoliitiliselt. Taas tõstis festivali ideoloog ja imagoloog Paavo Järvi rahvusvahelisele klassikalise muusika kaardile nii Pärnu linna kui ka Eesti tervikuna, taas kirjutasid välisväljaanded Eestist kui olulisest tegijast rahvusvahelisel muusikamaastikul. Kuid veelgi enam võimendas festivali selle toimumisajastu: postcorona aeg.
