„Urmas näitas oma õrnahingelist külge neile, keda ta usaldas. Ju ta siis mind usaldas, et ta end mulle nii palju avas. Aga ka minu jaoks jäigi ta lõpuni veidi salapäraseks. Ta oli minu jaoks nagu tabamata ime. Seepärast oli temaga alati väga huvitav,“ meenutab Tatjana Järvi, kes oli Urmas Kibuspuu kõrval tema viimased aastad. Neid ühendas sügav hingeline side.
