Alguses oli nõutu ohe: «Valed nimed», seejärel saabus pinev vaikus ja kerge hirm ning lõpuks ei suutnud väike fänn ennast vaos hoida. «See oli ikka õudne küll, aga raamat oli veel hirmsam,» tõdes mu üheksa-aastane tütar pärast filmi «Kapten Morten lollide laeval» vaatamist. Morteniga sai ta tuttavaks mullu suvel raadiokuuldemängu kuulates. Ja nii see läks, alguses oli kuuldemäng, siis raamat, nüüd film ja kui saaks, siis vaataks ta mõlemad teatrietendused ka veel ära, kui neid mängitaks. Ühesõnaga, andunud Morten Viksi seikluste fänn.
