„Olin 8aastane, kui täht langes ja reaalselt unistasin, et tahan saada olümpiavõitjaks,“ jutustas Kristina Šmigun-Vähi noorsportlaste stipendiumite jagamisel. „See võttis 20 aastat aega. Käisin esmakordselt olümpial 1994. aastal, kui olin 16. Olin väga pettunud oma ma ei tea mitmenda kohaga. Mäletan, et isa vestles minuga väga kurjalt, näitas tipptegijatele sõrmedega ja ja ütles, et „see naine on treeninud 15 aastat, tal on kilometraaž seljataga, mida sa endast arvad?““
