Mulle on alati meeldinud seisukoht, et inimestel on õigus olla õnnelik siin ja praegu. See tähendab nende õigust olla vähemalt enam-vähem rahul oma eluga reaalajas ning mitte kannatada tuleviku nimel: praegu on ebameeldiv, praegu on paha (ülemus on halb, töö orjastav, elamine lagunenud, ülesanded käivad üle jõu jne), aga kannatame ära ning küll pensionieas hakkame rokkima. Või vähemalt loeme läbi kõik vahepeal kogunenud raamatud.
