Gröönimaa – moodsaks ühiskonnaks karmi kliima kiuste

Ultima Thule

Gröönimaa on geograafiliselt osa Põhja-Ameerika kontinendist, kuid geo- ja väärtuspoliitiliselt põhjamaine heaoluriik. Arheoloogilised leiud näitavad, et kui Norrast välja rännanud põhjaelanikud (tn nordboere, elasid Gröönimaal u 1000–1400) saarel tuhatkond aastat tagasi Kanadast tulnud nn hilis-Dorseti kultuuriga (levis Gröönimaal u 700–1350) kokku puutusid, taaskohtusid esmakordselt Aafrikast 60 000 aastat tagasi välja rännanud lääne- ja idasuund. Praegused asukad, inuitid, ei ole Dorseti kultuuri esindajatega suguluses, kuid on samuti saarele kirdest tulnud sisserändajad. Oskus nahaga kaetud kajakites jahti pidada võimaldas inuittidel ellu jääda, kuid just koostöövalmidus aitas neil rahvana püsima jääda.

Ajaks, mil norra-taani misjonär Hans Egede 1721. aastal saarele saabus, olid inuittidel juba aastasadu kestnud kontaktid eurooplastest õnneotsijatega. Pidevalt naasvad külalised olid šoti ja hollandi vaalakütid, kes varustasid Euroopa tänava- ja laualampe vaalarasva ja kašelotiõliga. Vastastikusel kasul põhinenud ärisuhe, mille puhul vaalarasva saamine sõltus inuittide osavusest ning millele aitasid kaasa eurooplaste toodud jahirelvad, ei mõjutanud saarerahva traditsioonilist eluviisi kütikogukondades. Alles paikseks jäänud Hans Egedest ja tema misjonäridest järglastest sai alguse Taani mõju saare ühiskonna arengule.

Ajakirjanik Toomas Kümmel ütles 2026. aasta esimeses KesKusis, et Taani istub saatuse tahtel ühe maailma suurima ja populaarseima külmkapi otsas. Just oma suuruse tõttu on Gröönimaa mõjutanud ka Taanit, mis on koguni analüüsinud, kas üle 90% kuningriigi territooriumist moodustava saare kaotamine tähendaks rahvusvahelises õiguses seda, et Taani lakkaks riigina selle endises tähenduses eksisteerimast. Enamik Gröönimaast on ligipääsetav kas veeteid mööda või koerarakendiga. Veel 20. sajandi alguseni valitsesid saare kirdeosa šoti vaalakütid ning seda kasutasid vahejaamana Ameerika polaaruurijad, näiteks Robert E. Peary. Alles 1902. aastal väisas piirkonda Taani kirjanduslik ekspeditsioon, mis kogus etnograafilist materjali sealsete tillukeste ja hajusate inuittide asunduste keele ja kultuuri kohta. Ekspeditsioonis osalenud taani polaaruurija Knud Rasmussen tahtis piirkonnas uuringuid jätkata ning nende finantseerimiseks piirkonda kaubajaama rajada.

Just Thule polaarjaama olemasolu võimaldas Taani siseministeeriumil 1921. aastal väita, et terve saar kuulub Taanile.

Soovides Suurbritanniat ja USA-d mitte ärritada, keeldus Taani Gröönimaa valitsus (tn Grønlands Styrelse) sellest ettepanekust, ehkki lubas Rasmussenil sinna 1910. aastal rajada erarahastuse toel misjonikeskuse. Misjonikeskusest Uummannaqis sai polaaruurimisjaam, mille Rasmussen nimetas Pytheasest inspireerituna Thuleks (tn Kap York stationen Thule). Thule kuulus kuni 1937. aastani Rasmusseni perekonnale ja toimis Rasmusseni kokku seitsme Thule ekspeditsiooni lähtejaamana, tänu millele sai mitteametlikult hülge- ja vaalaküttimisega teenitud rahaga katta kõigi seitsme ekspeditsiooni kulud. Just Thule polaarjaama olemasolu võimaldas Taani siseministeeriumil 1921. aastal väita, et terve saar kuulub Taanile. Gröönimaa kuulumine Taanile ei ole seega olnud päris juhuslik, vaid väikeste, väärtuspoliitiliste otsuste tulem.

Erinevalt šoti hülgeküttidest ja idarannikul tegutsenud norra kalameestest oli Rasmusseni huvi uurida ja säilitada kohalikku kultuuri ja keelt ning parandada piirkonna põliselanike elamistingimusi. Paarisaja elanikuga Thule asunduses oli kool ja 1930. aastal rajati sinna haigla. Rasmusseni ekspeditsioonid Gröönimaa kõige raskemini ligipääsetavale kirde- ja idarannikule olid ka olulised argumendid, mille põhjal Haagi rahvusvaheline kohus otsustas 1933. aastal kogu saare kuulumise Taanile ning tunnistas Norra aktivistide ja kalameeste viibimise saare idarannikul asuval Erik Punase maal ebaseaduslikuks. Norra kalurite röövpüük idaranniku vetes oli juba kaua olnud inuittidele pinnuks silmas, kuna see oli drastiliselt vähendanud kala- ja hülgesaaki. Inuitid, kelle jaoks oli elav loodus hingestatud ning saagiloomadel jumalad, kelle meelepaha ei tohtinud üleküttimisega äratada, saatsid 1930. aastatel ise palve Haagi kohtule, et neid tülikatest norrakatest vabastataks.

Vaid paarkümmend aastat hiljem, 1953. aastal, sundümberasustati terve Thule asundus 150 kilomeetrit põhja poole Qaanaaqi, kuna USA, kes oli 1951. aasta sõjalise koostöö leppega saanud Taanilt loa Gröönimaale piiramatus koguses sõjaväerajatisi püstitada, rajas Thulesse lennuväebaasi (ingl Thule Air Base, aastast 2023 Pituffik Space Base). Praegusel ajal treenivad ameeriklased sealsetes ekstreemsetes oludes näiteks võimalikke Marsile minejaid. Külma sõja ajal sobis Thule ideaalselt Nõukogude Liidu hävitajate allatulistamiseks ning sellest kujunes oluline USA eelluure- ja tugipunkt. Sunniviisiliselt ümber asustatud Thule elanikud said alles 1997. aastal Taanilt toimunu eest kompensatsiooni ning Taani valitsus nõustus Qaanaaqi ehitama tsiviillennukite maandumisraja.

USA – vaikiv kolmas pool Taani ja Gröönimaa suhetes

USA on seega vaikiva kolmanda osapoolena oluliselt mõjutanud Taani ja Gröönimaa suhteid, kujundades eriti saare arengut teise maailmasõja järel. 2019. ja 2025. aastal Trumpi tehtud katsed osta läänepoolkeral asuv saar Taanilt ära pole esimesed ega jää ilmselt ka viimaseks; tõsisemaid pakkumisi on esitatud veel 1867. ja 1946. aastal. USA on neis pakkumistes lähtunud nn Monroe doktriinist ehk arusaamast, et ollakse vastutav läänepoolkera julgeoleku eest. Samal põhjusel on mitu USA presidenti märku andnud, et USA ei nõustu ühegi teise riigi kohaloluga saarel. 1916. aastal, mil USA ostis Taanilt Kariibi meres asuvad Neitsisaared, sõlmiti ka leping, millega USA tunnistas Taani – ja ainult Taani – kohalolu Gröönimaal (näiteks oli ka Suurbritannia saarest huvitatud). Kokkulepet tuletas 1940. aastal meelde president Roosevelt, kui Saksamaa oli neutraalse Taani „oma sõjalise kaitse alla võtnud”. Roosevelti märkus oli varjatud vihje vajadusele Gröönimaa USA-ga liita, et takistada strateegiliselt olulise saare liikumist natside „kaitse alla”.

Saare ülevõtmist USA poolt takistas osalt Gröönimaa kõrgeima võimuesindaja – maanõukogu – otsus jääda Taani vastupanu ja suveräänsuse sümboliks saanud kuningas Christian X vasalliks. Samas tegi strateegiliselt tähtsa otsuse enne sõda ametisse määratud Taani suursaadik USA-s Henrik Kauffmann, kes kuulutas end 1940. aastal Taani eksiilvalitsuse esindajaks ning tegi 1941. aastal USA-le ettepaneku sõlmida tähtajatu Gröönimaa baaside leping. Leping andis USA-le õiguse viia oma sõjavägi saarele eesmärgiga tagada USA julgeolek ja neutraalsus. Lepingut täiendati 1951. aastal, mil mõlemad, nii USA kui ka Taani, kuulusid juba NATO-sse. Gröönimaast sai koos Islandi ja Fääri saartega osa kollektiivkaitset pakkuvast Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonist. USA ja Taani vaheline leping andis USA-le piiramatu ligipääsu saarele, et ehitada sinna kaitserajatisi, kuid kohustas ka Taanit saare kaitsmisesse panustama.

Näiteks valvab 1950. aastast alates Gröönimaa ligipääsmatut 2800-kilomeetrist kirderannikut Siriuse patrull, mis koosneb kokku 12 eriettevalmistusega Taani sõdurist, kes kahekaupa koos koerarakendiga 4–5 kuud järjest kirderannikut patrullivad. 1950ndail läksid Gröönimaa ja Fääri saared, millel siiani puudub oma sõjavägi, Taani mereväe kaitse alla, ja 2012. aastal loodi eraldi Arktika väejuhatus (tn Arktisk Kommando), mis tegeleb saarte merepiiri kaitsega. Tegu on ainulaadse arktilises kliimas toimetuleku kompetentsi omava sõjalise struktuuriga. Kuigi Gröönimaa otsustas rahvahääletuse tulemusel 1985. aastal EL-ist välja astuda[1], ei ole ta lahkunud NATO-st, kuna on mõistnud, et NATO liikmesus on saare iseseisvuse garant.

Tõsiasjast, et Gröönimaal asub tuumarelv, said nii Taani üldsus kui ka Gröönimaa elanikud teada alles 1968. aastal, kui üks vesinikpommi kandev lennuk Thule baasi lähedal alla kukkus.

Nii teise maailmasõja kui ka külma sõja ajal rajas USA saarele kokku 30 sõjaväebaasi ja sõjalist rajatist, mille eest USA „tasus” kohalike elanike töölevõtmisega ja lennuväljade andmisega tsiviilkasutusse pärast baasi sulgemist, nagu tehti sõja ajal ehitatud baasiga Kangerlussuaqis. On spekuleeritud, et Taanile on andeks antud aastakümnete jooksul NATO-sse vähesel määral panustamine just seetõttu, et ta on selle eest „maksnud” USA-le antud loaga rajada Gröönimaale sõjaväebaase ja hoiustada seal 1959.–1968. aastal tuumarelvi, nagu nägi ette USA tuumaheidutusstrateegia. Loa andmine oli ainus võimalik alternatiiv, kuna keeldumise korral oleks USA nõudnud Taanilt tervet Gröönimaad, nagu juhtus nii 1941. kui ka 1946. aastal. On tõenäoline, et Kauffmanni ja USA vahel 1941. aastal sõlmitud lepe, mida täiendati 1951. aastal, hoidis ära Gröönimaa täieliku liitmise USA-ga ja on endiselt Taani tugevaim argument selle nõudmise vastu.

Samas otsustati leppega pikkadeks aastakümneteks ära Gröönimaa positsioon rahvusvahelises õiguses: tsiviilõiguslikus mõttes kuulus saar Taani koosseisu, kuid sõjalises mõttes oli osa USA riiklikust kaitsestrateegiast. See tähendas reaalselt seda, et Taani oli sunnitud andma USA sõjaväele loa saarel omatahtsi toimetada. Tihti jäeti Gröönimaa esindajad sundkorras antud lubadest teavitamata, mis pingestas Gröönimaa ja Taani suhteid aastakümneteks. Näiteks tõsiasjast, et tuumarelvade suhtes neutraalse Taani territooriumil Gröönimaal asub tuumarelv, said nii Taani üldsus kui ka Gröönimaa elanikud ja esindajad teada alles 1968. aastal, kui üks vesinikpommi kandev lennuk Thule baasi lähedal alla kukkus. Alles 2003. aastal allkirjastasid Taani ja Gröönimaa esindajad nn Itilleqi kokkuleppe, mis annab Gröönimaale võimaluse osaleda kõigis kaitse- ja välispoliitilistes läbirääkimistes, mis saart puudutavad.

Eriti viimasel ajal on palju spekuleeritud selle üle, mida oleks sundliitmine USA-ga 1921. või 1941. aastal inuittidele tähendanud. Erinevalt orjapidamisest ei ole USA-s kunagi probleemiks peetud Ameerika põlisrahvaste assimileerimist Euroopast tulnud sisserändajatega. Alaska inuittidele on küll makstud rahalist kompensatsiooni ära võetud maade eest, kuid mitte kaotatud kultuuri ja keele eest. Tänase Gröönimaa valitsus (grööni Naalakkersuisut) eesotsas peaministri Jens-Frederik Nielseniga on korduvalt rõhutanud, et praegu eelistab Gröönimaa Taanit USA-le eelkõige väärtuspõhise poliitika tõttu. USA koosseisus poleks inuittidel ligipääsu ei tasuta sotsiaalteenustele, arstiabile ega haridusele. Võib ka väita, et just Taani koosseisus on Gröönimaa saanud kasvada selles äärmiselt karmis kliimas jätkusuutlikult ja omas tempos ise otsustavaks omakeelse parlamendi, riigimeedia ja haridussüsteemiga heaoluriigiks.

Koos arenemine

Põlisrahvaste uurija James Anaya on rõhutanud, et Gröönimaa inuittide autonoomia, omakeelne parlament ja haridus on suuresti inuittide endi teene. Taanlaste ja inuittide vahel pole olnud verevalamist just seetõttu, et vaid koostöö ja saagi jagamine teistega tagas inuittidele karmides oludes ellujäämise. Inuittidel ei olnud ka suuremaid konflikte koloniseerijatega maa või vara pärast, sest kogu vara oli oma olemuselt ühisvara, mida jagati vastavalt vajadusele. Omandi mõiste puudumise tõttu ei saadud ka aru varastamisest kui sellisest. Misjonärid mõistsid seega õige pea, et inuittide füüsiline karistamine näiteks varastamise eest ei anna soovitud tulemusi, ning sellest loobuti kiiresti. Samuti lõpetati inuittide karistamine selle eest, et nad lisaks Jumalaga suhtlemisele jätkasid läbikäimist esivanemate ja vaimudega, milleks kasutati šamaanide (grööni angakkuit’ide) abi.

Kuna koloniseerijad sõltusid karmis kliimas hülge- ja vaalaküttide edust, hoidusid nad targu liigselt sekkumast inuittide traditsioonilisse nomaadlikku ja kogukondlikku eluviisi. Samas see elukorraldus ka vaimustas neid. Sarnaselt Rasmusseniga kiitis Hans Egede inuittide vabadusel ja võrdsusel põhinevat kultuuri, mis erines suuresti tolleaegsest Taani kuningriigi klassiühiskonnast, milles inimese staatus sõltus sünnipärasest positsioonist sotsiaalses hierarhias. Küttide kogukondades ei olnud staatuse aluseks omand; kogukonna austus tuli ära teenida küttimisoskusega. Inuiti naise staatus ühiskonnas sõltus siiski sellest, kas tal oli kütist mees. Kõige raskem oli kütikogukondades seega üksikemadel ja eakatel naistel, mistõttu mitmenaisepidamine oli tavaline. Kõrge eani elamine oli aga luksus, mida kogukond ei saanud endale lubada, mistõttu haigeid ja eakaid, kelleks olid peamiselt naised, sunniti sooritama „vabatahtlikke” enesetappe.

Gröönimaa inuittide autonoomia, omakeelne parlament ja haridus on suuresti inuittide endi teene.

Hans Egede misjonäriasundusse ning hiljem kuninga loal saabunud hernhuutlaste kogudusse jõudsid esimestena just kütikogukondade poolt hüljatud naised: lesed, eakad ja haiged. Kütikogukondades ei kandnud taanlaste misjonitöö vilja põhjusel, et neis anti elutarkus ja ellujäämisoskused edasi isalt pojale. Hans Egede sai oma misjonäritöö käigus kiiresti aru, et kohalikeni jõudmiseks pidi ta välja õpetama inuittidest köstreid (tn kateketer) kelleks oli lihtsam värvata üksi jäänud naisi või kütist isata orbusid. 1847. aastal avati Gröönimaal esimene kool, Gröönimaa seminar, kus sai ametlikult abiõpetajaks õppida. Seminarist kasvas hiljem välja Gröönimaa ülikool. Katekismuse ja lugemisoskuse toel sirgus Gröönimaal uus, kakskeelne ja segavereline inuittide ühiskonnaklass, mis hakkas sisustama uut maailmakorda, mis erines olemuslikult nii Taani kui ka traditsioonilisest kütikogukondade elulaadist.

Köstritest said esimesed inuittidest „ametnikud”, kes oskasid lugeda ja arvutada ning said oma töö eest palka. Kui küttidel oli kohaliku taanlasest kaupmehe juures arveraamat, kuhu kaupmees kirjutas, milliseid kaupu kütt toodud hülgenahkade eest oli saanud, tähendas rahaga arveldamise oskus ning omandi kui võla mõiste teke saarel vaimset maalihet. Šamaanide võim kahanes, kuna tekkisid uut tüüpi tülid omandi pärast ja koos sellega vajadus läbipaistvamate seaduste ja õiguskaitse järele. Osalt koloniaalvõimu survel, osalt kütikogukondade endi soovist moderniseeruda hakati saarel 1860. aastatest alates valima küttide asundustes esinduskogusid (tn formandsskab), mis arutasid, kuidas tagada kogukondades kord, lahendada tülisid ning toetada vaesunud kogukonnaliikmeid.

Nii valituteks kui ka valijateks said siiski olla vaid mehed, kütid. Kogu saart puudutavate teemadega tegeles endiselt Kopenhaagenis asunud Kuninglik Gröönimaa Kaubanduskoda (tn Kongelige Grønlandske Handel) ning haridus- ja usuküsimustega Kuninglik Misjonikolleegium (tn Kongelige Missions-Kollegium). Alles 1908. aastal võeti vastu Gröönimaa valitsemise seadus (tn Lov om Styrelse af Kolonier i Grønland) ja Kopenhaagenisse loodi Gröönimaa valitsus ning saar jagati ametlikult 63 haldusalaks, mille esindajad valiti kord aastas kogunevasse maanõukogusse. Viimase peamine roll oli anda nõu taanlastest Põhja- ja Lõuna-Gröönimaa inspektoritele, kellel oli tegelik otsustusõigus. Gröönimaa liikumine iseseisvumise suunas on toimunud ilma verevalamiseta, nagu ka Norra ja Taani vaheline konflikt Gröönimaa omandiõiguse üle, mis otsustati kohtus. Õiguskaitsest ja dialoogist sai põhjamaine konfliktide lahendamise viis.

1953. aasta põhiseaduse muudatusega kuulutas Gröönimaa Taani maakonnaks, laiendades heaoluühiskonna hüvesid kogu saare tohutule hõreasustusega territooriumile.

Vaatamata inuittide koostöövalmidusele oli Taani suhtumine saarerahvasse esialgu patroniseeriv ning pikka aega ei usaldatud keerukamaid haldus-, majandus-, haridus-, tervishoiu- ja infrastruktuuriküsimusi maanõukogu otsustada. Nende teemadega tegeles kuni 1979. aastani Kopenhaagenis asunud Gröönimaa valitsusest välja kasvanud Gröönimaa ministeerium taanlasest Gröönimaa ministri juhtimisel. Ministeerium kasutas maanõukogu nõuandva organina ning maanõukogu võis ka ise esitada seaduseelnõusid, kuid Taani otsustas endiselt Gröönimaa arengu üle, nimetades ametisse inspektoreid, kes vahendasid suhtlust maanõukogu ja ministeeriumi vahel. Maanõukogu sai ise oma ametliku esindaja valida alles alates 1967. aastast.

Moderniseerumise surve Gröönimaa ühiskonnas oli suurim pärast teist maailmasõda. Osalt tulenes see Taani soovist tõestada nii saart endiselt ihkavale USA-le kui ka kolooniate iseseisvumist eelistavale ÜRO-le, et suudab ise tagada saare heaolu ja julgeoleku. 1953. aastal otsustati muuta Taani põhiseadust, et anda troonipärimisõigus ka tütardele. See võimaldas põhiseadusesse sisse viia ka teise muudatuse, mis kuulutas Gröönimaa Taani maakonnaks (tn amt), laiendades Taani heaoluühiskonna hüvesid kogu saare tohutule hõreasustusega territooriumile. Sarnaselt liideti Alžeeria Prantsusmaaga, kuid Gröönimaal ei toonud see kaasa veriseid kokkupõrkeid nagu Alžeerias. Inuittide maanõukogu toetas ka ise läbivalt moderniseerimist, mis tähendas sisuliselt nii hariduse kui ka ühiskonna taanistumist. Osalt tänu taanlaste survele säilis gröönikeelne Gröönimaa seminar ja seega ka põhikooliõpe. Pikemas perspektiivis mõjutas see kindlasti grööni keele arengut, nii et sellest sai ühiskonnas kõiki funktsioone täitev ainus ametlik keel.

Taani teadvustab enda pärandit endise koloniaalvõimuna

Taani küll toetas ÜRO ja USA veetavat dekoloniseerimispoliitikat, kuid keeldus tunnistamast, et Gröönimaa on koloonia. Veel 2018. aastal kahtlesid Taani ajaloolased, kas nimetada Gröönimaad klassikalises mõttes kolooniaks või tuleks inuitte pidada lihtsalt üheks Taani ajaloolisel territooriumil elavaks rahvakilluks. Arheoloogilised leiud näitavad nimelt, et kuigi Norrast Islandile ja sealt edasi Gröönimaale pagenud põhjaelanikud saabusid saarele 10. sajandil, pärinevad esimesed märgid kirdest tulnud inuittide asundustest alles 12. sajandist. Taani vaatest läksid põhjaelanike asundused koos Norraga Taani alluvusse 1380. aastal, kuigi Taani kontakt saare ja põhjaelanikega katkes juba 15. sajandil. Alles norra-taani kirikuõpetaja Hans Egede, kes saabus 1721. aastal saarele põhjaelanikke luteri usku pöörama, leidis nende asemel eest inuitid.

Arutelu on olnud pigem filosoofilist laadi, kuna Taani kuningriik on ise ametlikus kirjavahetuses ja tegevuses 18. ja 19. sajandil nimetanud Gröönimaad läbivalt oma kolooniaks. Samuti saab Gröönimaad Taani kolooniaks nimetada, kuna a) koloniaalvõimu ja koloonia vahel oli piisav geograafiline distants, b) emamaal ja koloonias kehtisid erinevad seadused ning c) koloniaalvõimu esindajad, s.t taanlased, pidasid end kultuurrahvaks ja inuitte endast olemuslikult erinevaks loodusrahvaks. Segadust tekitas asjaolu, et Gröönimaa erines oluliselt Taani teistest kolooniatest Indias, Ghanas ja Neitsisaartel, kuna Gröönimaal ei kehtestatud võimu relva abil ja inuitte ei orjastatud, kuigi hiljem on paljastatud toonast struktuurset ebavõrdsust, näiteks maksti inuittidele sama töö eest kaevandustes madalamat palka kui taanlastele.

Veel 2018. aastal kahtlesid Taani ajaloolased, kas nimetada Gröönimaad klassikalises mõttes kolooniaks või tuleks inuitte pidada lihtsalt üheks Taani ajaloolisel territooriumil elavaks rahvakilluks.

Taani ühiskond ja poliitikud olid valmis koloniaalvõimuna Gröönimaal tehtu eest vabandust paluma alles 2020. aastatel. Selleni jõuti osalt seetõttu, et uuriv ajakirjandus tiris varasemad patud päevavalgele, kuid osalt tulenes see mõjust, mida Taanile avaldasid sarnased protsessid teistes Euroopa endistes koloniaalriikides. 2022. aastal ilmus Taani valitsuse tellitud analüüs taanlaste teadmistest ja hoiakutest, mis puudutasid riigi koloniaalset minevikku. Analüüsist selgus, et kuigi koloniaalajastut käsitletakse põhikooli ajalootundides, ei tunne taanlased endisi kolooniaid ning arvavad ekslikult, et Taani oli koloniaalvõimuna teistest edumeelsem, keelustades esimesena orjanduse (tegelikult tegid seda esimesena USA osariigid), ning käitus Gröönimaa inuittidega igati humaanselt.

Sellesse arusaama lõi mõra Taani Raadio 2022. aastal avaldatud taskuhääling „Spiraalikampaania”, mis käsitles 1960. aastate lõpus pereplaneerimise sildi all läbi viidud kontratseptiivide teavituskampaaniat Gröönimaal. Gröönimaa rahvaarv oli 1950. ja 1960. aastatel hakanud jõudsalt kasvama, kuid pooled lastest sündisid noortele üksikemadele. Laste isad olid tihti Taanist Gröönimaale tööle tulnud ehitajad, kellel ei olnud pärast saarelt lahkumist sündinud laste ees mingeid juriidilisi kohustusi. Ajal, mil Gröönimaal puudusid inuittidest arstid, tundsid sinna Taanist tööle läinud perearstid muret kasvava noorte üksikemade arvu pärast. Kuna nende naiste sotsiaalne staatus oli madal ning nende väljavaated saada haridust ja leida tööd olid kesised, võis arvata, et nad põhjustavad heaoluühiskonnale edaspidi vaid kulutusi.

“Spiraalikampaania” osutus hirmutavalt edukaks, kuna selle tulemusel langes sündimus saarel drastiliselt.

Reaalsuses tähendas nõustamine aga seda, et kampaania käigus paigaldati 4500-le 13–15-aastasele inuiti neiule spiraal, kuna nad ei olnud julgenud arsti soovitatud vahendist keelduda ega saanud aru, mida spiraali paigaldamine tähendab. Paljud neist ei saanud hiljem lapsi ega teadnud, mis seda põhjustas. Kampaania osutus hirmutavalt edukaks, kuna selle tulemusel langes sündimus saarel drastiliselt. Kui veel 1964. aastal sündis Gröönimaal 1674 last, kahanes sündide arv 1972. aastaks 770-le ja 1974. aastaks 665-le. Kui 1966. aastal sünnitas inuiti naine keskmiselt 7 last, siis 1974. aastal oli see näitaja 2,3. Mõnes asulas ei sündinud kümmekond aastat ühtegi last. Naalakkersuisut alustas 2024. aastal uurimist, et välja selgitada, kas nii mahuka „pereplaneerimise” puhul võis olla tegu inuittide suhtes toime pandud genotsiidiga.

Taani uuriv ajakirjandus paljastas veel teisegi eksperimendi, mis tehti moderniseerimise nimel. 1951. aastal saadeti sõjajärgse moderniseerimiskomisjoni ettepanekul Gröönimaalt Taani 22 last, kes olid väidetavalt orvud. Seda tehti pealtnäha üllal eesmärgil, et kasvatada neist uus põlvkond kakskeelseid Gröönimaa valitsejaid. Eesmärk nõudis aga sidemete katkestamist laste peredega ja paar aastat hiljem, kui lapsed olid Gröönimaale naasnud, paigutati nad Nuukis asuvasse lastekodusse, kus nad elasid 1960. aastani, jätkates õpinguid taani keeles. Kõik lapsed kannatasid hilisemas elus nii vaimselt kui ka füüsiliselt juurtetuse tõttu. Kuna nad ei osanud grööni keelt, oli neil raskusi oma koha leidmisega inuittide hulgas. Samuti ei võetud neid kunagi päriselt omaks Taani ühiskonnas. Taani peaminister Mette Frederiksen on tänaseks mõlema ülekohtuse ettevõtmise eest vabandanud ning kannatanutele on määratud kompensatsioon.

Gröönimaa moderniseerumisel on naise nägu

Taani kohalolust Gröönimaal ja moodsa heaoluühiskonna tekkest on enim võitnud naised. Misjonikeskused väärtustasid ja võimaldasid arendada sinna kogunenud naiste viljeletud traditsioonilist käsitööd. Naised aitasid misjonäridel grööni keelt kirja panna ja arendada. Hans Egede keelehuviline poeg Poul Egede, kes koostas esimese grööni keele grammatika „Grammatica Grönlandica” (1760) ning tõlkis Piibli grööni keelde, sõltus selles töös oma abilisest Arnarsaqist. Sellest naisest sai Poul Egede saarelt lahkumise järel ka tema misjonitöö jätkaja, mis sümboliseeris laiemat muutust inuittide hulgas: liikumist küttide nomaadlikust, meestekesksest ja kogukondlikust maailmast asunduspõhise, institutsionaliseeritud ning teadmistele ja kristlikule halastusele rajatud heaoluühiskonna suunas.

Esimene naissoost inuk (ainsus gröönikeelsest sõnast inuit, ee ’inimesed’), kes Valget Maja väisas, ei olnudki Gröönimaa parlamendi (grööni Inatsisartut) varasem spiiker ning kuni tänavu märtsini Gröönimaa iseseisvumise ja välisasjade minister Vivian Motzfeldt, kes käis seal 2026. aasta jaanuaris koos Taani välisministri Lars Løkke Rasmusseniga. Umbes sada aastat tagasi, 1924. aasta oktoobris, külastas USA presidenti Calvin Coolidge’it koos polaaruurija Knud Rasmusseniga ka Arnarulúnguaq. See naine oli osalenud Rasmusseni Thule viiendas ekspeditsioonis, mille eesmärk oli külastada eskimote[2] asundusi Siberis, Kanadas ja Alaskal.

Rasmussen kirjeldas mälestustes mitmed olukordi, milles Arnarulúnguaqi oskused riideid parandada, süüa teha ning juhtida nii koerarakendit kui ka umiaq’i (naiste kajak) päästsid ekspeditsiooni liikmed surmasuust. Naise olulisim panus Thule viienda ekspeditsiooni õnnestumisse olid aga sidemed, mida ta suutis kohalike inuittidega luua ja mis võimaldasid Rasmussenil tõestada, et kõik Arktikas elavad inuitid on sama kultuuri ja keelega rahvas. Taani üldsus taasavastas Arnarulúnguaqi 2020. aastatel ning temast on avaldatud mitu teost. Selgus, et kütist isa surma järel pidi Arnarulúnguaqi ema inuittide tava kohaselt tema kui noorima tütre teiste laste ellujäämise nimel hukkama, kuid halastas talle. Selle ainulaadse elulooga naise nägu hakkab lisaks astronoom Tycho Brahe ja kirjanik H. C. Anderseni omale ehtima uusi Taani rahatähti alates 2028. aastast.

Kütist isa surma järel pidi Arnarulúnguaqi ema inuittide tava kohaselt tema kui noorima tütre teiste laste ellujäämise nimel hukkama, kuid halastas talle.

Lambakasvataja perest pärit ja poliitikas tippu jõudnud Vivian Motzfeldt oli oma pere esimene haritud naine. Motzfeldtil on õnnestunud läbi suruda Gröönimaa kandidaadi nimetamine Arktika saadiku kohale Arktika Nõukogus ning Gröönimaa kaitse ja iseseisvumise strateegia. See on seda märkimisväärsem, et Gröönimaa ei ole osalenud üheski sõjas ja on traditsiooniliselt rahumeelne ühiskond. Endise õpetajana on Vivian lisaks panustanud põhihariduses gröönikeelse õppe suurendamisse. Alates autonoomia (tn selvstyre) saamisest 2009. aastal on grööni keel olnud Gröönimaal ainus ametlik keel, kuid vaid mõlema – grööni ja taani – keele heal tasemel tundmine tagab võimaluse osaleda poliitikas ja ühiskonna arengus.

1950. aasta koolireform jagas nimelt Gröönimaal elavad lapsed pärast teist klassi A- ja B-klassi. Ühes õpetati peamiselt grööni, teises taani keeles, eesmärgiga valmistada gröönikeelseid lapsi ette taanikeelseks gümnaasiumihariduseks. Õpetamise kvaliteet oli gröönikeelsetes klassides halvem, kuna sinna oli häid õpetajaid raske leida. See viis laste haridusliku kihistumiseni, kuna hästi tasustatud (riigi)ametis töötamine eeldas mõlema keele oskust. 1967. aasta haridusreform ja 1979. aastal vastu võetud Gröönimaa omavalitsuse (tn hjemmestyre) seadus jätsid taani keele ilma selle senisest staatusest, kuid alles 2009. aastal kehtestatud autonoomia seadusega sai grööni keelest kui kohaliku kultuuri ja identiteedi kandjast ainus ametlik keel Gröönimaal.

Gröönimaa alles otsib oma identiteeti riigi ja ühiskonnana, lootes üha rohkem arktilisele koostööle teiste riikide inuittide ja põlisrahvastega.

Milline on Gröönimaa tulevik? Saare ainus tööstus on alates 1990. aastast omavalitsusele kuuluv kreveti- ja kalatööstus Royal Greenland. 2021. aastal oli saarel 2097 kütti, kellel oli kutselise püügi õigus ning kes püüdsid kokku 64 000 hüljest ja 160 vaala. Nii kütid kui ka kalurid kasutavad moodsamaid aluseid ja vahendeid, kuid kütikultuur on jäänud samaks. 1990. aastal suleti Gröönimaa viimane kaevandus Marmorilikis, kus kaevandati marmorit, ja 1987. aastal suleti saarel maailma ainus kommertslik krüoliidikaevandus, kus oli alates 1854. aastast kaevandatud Gröönimaa „valget kulda”. Krüoliidikaevandus oli taganud saarele sissetuleku ka teise maailmasõja ajal, mil Gröönimaal puudus side Taaniga. Gröönimaa valitsus on küll müünud mitmeid kaevanduslitsentse ning saare maapõues peituvat on korduvalt uuritud, kuid edutult. Hetkel ületavad Gröönimaa kulud tulusid ja kulukas heaolühiskond on säilinud peamiselt tänu Taani nelja miljardi Taani krooni suurusele iga-aastasele üldisele toetusele.

Hõreasustusega suurel territooriumil on heaoluühiskonda käigus hoida kallis ja keerukas. Tänu reformile, millega tõsteti alkoholi hinda ja piirati selle kättesaadavust, on tarbitava alkoholi kogus kahanenud. Iga üle 15-aastase elaniku kohta tarbitakse Gröönimaal alates 2011. aastast stabiilselt 10 liitrit absoluutset alkoholi aastas, kusjuures see näitaja on madalam kui Taanis ja Eestis. Samas sooritatakse saarel 40–60 enesetappu aastas, mis on üheksa korda rohkem kui Taanis (88 juhtu 100 000 elaniku kohta), ning inuiti peredest eemaldatakse endiselt neli korda rohkem lapsi kui Taanis elavatest peredest. Gröönimaa alles otsib oma identiteeti riigi ja ühiskonnana, lootes üha rohkem arktilisele koostööle teiste riikide inuittide ja põlisrahvastega, näiteks saamidega, ning seda eriti ICC raames. Olles ainsa polaarrahvana saavutanud autonoomsuse, on Gröönimaa inuittidel selles koostööformaadis täita võtmeroll.

---

Kirjandus
Astrid Nonbo Andersen (2017). Ingen undskyldning [Selleks pole vabandust]. Gyldendal.
Rasmus Augustesen ja Krister Hansen (2011). Det moderne Grønland – fra koloni til selvstyre [Moodne Gröönimaa – kolooniast isevalitsemiseni]. Frydenlund.
Merle Baeré (2018). Har Danmark været en koloni? [Kas Taani oli koloniaalvõim?] – Information, 10.03.
Tine Bryld (1998). I den bedste mening [Parimate kavatsustega]. Gyldendal.
Sanne Fahnøe (2008). Danmark kendte til forsvundet atombombe [Taani teadis kadunud tuumapommist]. – Politiken 11.11.
Jens Heinrich, Mira Maria Jo Kleist ja Bo Lidegaard (2025). Grønland. En rejse fra de tidligste tider til et moderne samfund [Gröönimaa. Rännak ammustest aegadest moodsasse ühiskonda]. Lindhardt & Ringhof.
Anne Kristine Hermann (2021). Imperiets børn [Impeeriumi lapsed]. Lindhardt & Ringhof.
Christian Johannes Idskov (2026). Danmark lider af et næsten komplet post-imperialt hukommelsestab [Taanit vaevab peaaegu täielik post-imperialistlik mälukaotus]. – Politiken, 24.01.
Rune Lykkeberg (2026). For 70 år siden ville et frit Grønland bare være blevet erobret af USA [70 aastat tagasi oleks USA vaba Gröönimaa vallutanud]. – Information, 05.02.
Klaus Petersen (1996). Handelsstationen i Thule [Thule kaubajaam]. – Tidsskriftet Grønland, oktoober, nr 6, lk 223–250.
Knud Rasmussen (2020). Fra Grønland til Stillehavet [Gröönimaalt Vaikse ookeanini]. Lindhardt & Ringhof.

---

[1] 1972. aasta rahvahääletusel oli Gröönimaa hääletanud EL-iga ühinemise vastu, kuid Taani maakonnana liideti ikkagi sunniviisiliselt EL-iga.

[2] 1980. aastal loodud Inuit Circumpolar Council (ICC), millesse kuulusid inuitid Siberist, Kanadast ja Alaskalt, soovitas juba 1980. aastatel loobuda halvamaigulise sõna „eskimo” kasutamisest, kuid Taanis pole sõna endiselt keelatud. Alles 2020. aastate alguses loobus Taani rahvusmuuseum selle kasutamisest oma kogudes ning Kopenhaageni ülikoolis muudeti eskimoloogia õppesuund Gröönimaa ja Arktika õppesuunaks.

The post Gröönimaa – moodsaks ühiskonnaks karmi kliima kiuste appeared first on Diplomaatia.