Venemaa Euroopa julgeolekuarhitektuuri alustalade kallal
Ukraina on Vladimir Putini teistest globaalsetest avantüüridest erinev, talle endale väga tähtis ja tema pärandit defineeriv küsimus. Ta on oma arusaamu ja seisukohti Ukraina riikluse ja rahvuse kohta selgesti väljendanud alates kurikuulsast George W. Bushile 2008. aasta kohtumisel poetatud lausest: „Ukraina ei ole riik.“
Putinile on tähtis minna ajalukku valitsejana, kes ei andnud Ukrainat ära, vaid hoidis selle Venemaa mõjusfääris, osana mõttelisest vene ruumist. 2014. aastal Krimmi annekteerides ja Ida-Ukrainas sõda valla päästes Putin tõenäoliselt ei osanud arvata, et oma tegevusega lükkab ta Ukraina Venemaast tegelikult eemale. Tõstab ukrainlaste rahvustunde ja patriotismi tasemeni, kus ka muidu vene keelt kõnekeelena rääkinud poliitikud ja muud avaliku elu tegelased esinevad nüüd kõik meedias ukraina keeles. Seda, kas käimasolev kampaania Ukraina piiridel on Putini meeleheitlik katse Ukrainat jõuga kinni hoida ning püüda kirvemeetodil parandada vead, mis tehti Ukrainat rünnates, näitab lähitulevik.
2015. aasta sügisel osalesin kaitseväe juhatajana Berliinis konverentsil, kus olid jutuks nii Venemaa agressioon Ukraina vastu kui ka just siis Saksamaal kõige päevakajalisem teema – Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast lähtuv migratsioonikriis. Koos minuga oli konverentsi esinejate seas ka mu hea Saksa kolleeg kindralleitnant Heinrich Brauss, kes oli sel ajal ametis NATO kaitsepoliitika eest vastutava asepeasekretärina. Saalist küsitud küsimusele, kumb on Euroopale ohtlikum, kas lõunast või idast lähtuv oht, vastas Brauss lakooniliselt, et lõunast lähtuv oht on tõsine, kuid idast lähtuv eksistentsiaalne. Põhjuseks loomulikult Venemaa tuumarelvad.
Putinile on tähtis minna ajalukku valitsejana, kes ei andnud Ukrainat ära, vaid hoidis selle Venemaa mõjusfääris, osana mõttelisest vene ruumist.
Venemaa on tuumarelva infosõtta taas väga tugevalt sisse toonud ja seda tuleb väga tõsiselt võtta. Kindlasti ei saa Lääs lasta end Venemaa räigest retoorikast heidutada, vaid peab igal juhul oma sammudega näitama, et n-ö globaalse koolikiusaja vastu seistakse ühtse rindena.
Mitmed sammud, näiteks liitlaste väekontingendi suurendamist puudutavad otsused NATO idapiiridel, on selge sõnum Venemaale, et NATO ei jäta oma positsioone, ei taandu oma kokkuleppeist. Seisab oma väärtuste ja liitlaste kaitsel ühtsena. Euroopa ja Lääne tegevus on seni olnud ühest küljest positiivseid tundeid tekitav, sest kiiresti ja koordineeritult on agressorile edastatud üht ja sama sõnumit. Teisalt on näiteks saatkondade personali vähendamine, ajakirjanike kojukutsumine jms väga kaheldava väärtusega tegevus, sest ei kanna Ukrainat toetavat sõnumit. Ukrainas tuleks praegu nii palju kui võimalik kohal olla, näidata oma toetust mitte vaid distantsilt, aga ka nii Kiievis kui ka Ida-Ukrainas.
Julgeolekule Euroopas on viimane aeg hakata mõtlema realistlikult. Peale NATO on väga tähtsad hoovad Euroopa Liidul, ja seda ka praktiliste väljundite näol. Paraku on ikka ja jälle takistuseks tahtmatus kaitsekulutusteks piisavalt raha kasutada.
Toon siin taas näitena ELi-NATO koostöö n-ö lipuprojektina reklaamitud sõjalise mobiilsuse projekti, mille kaudu tulnuks investeerida eelkõige lääne-idasuunalisse taristusse, et vajadusel oleks kiiresti võimalik vägesid liigutada nii, et maantee- ja raudteesillad tankide raskuse all kokku ei vajuks. 2021.–2027. aastaks kinnitatud ELi pikaajalises eelarveraamistikus nuditi see koostööprojekt ära, tõmmates kulusid maha mitu korda.
Selliseid otsuseid praeguses julgeolekukeskkonnas teha ei tohi. See on rumal ja vastutustundetu.
The post <strong>Venemaa Euroopa julgeolekuarhitektuuri alustalade kallal</strong> appeared first on Diplomaatia.