Seni peamiselt kirjandusteadlasena tuntud Aija Sakova (1980) avaldas eelmise aasta lõpus vabavärsilist mõtte- ja tundeluulet sisaldava esikkogu «Isa suudlus». Tunnistan, et mulle on lugejana pakkunud alati kõrgendatud huvi need suhteliselt harvad juhtumid, kui värsiseppade väsimatusse tsunfti lisandub keegi, kes on sellest east, mil Harju keskmine luuletaja keskeltläbi esimest korda muusade vastupandamatut puudutust tunneb, juba enam kui ühe inimpõlve jagu aega vanemaks elanud.
