Ma olen üks nendest, kes võib mõnd jõulufilmi vaadates vabalt pisara poetada, kui tunnen ära selle üksinduse ja nukruse, mis suurema osaga minu senise elu jõuludest kaasas on käinud. Ega ma tegelikult ühtegi jõuluõhtut ihuüksi veetnud olegi, ikka koos vanemate perega. Neil kordadel ei ole millestki puudust olnud – ikka on toas ehtes kuusk, ema jõulupraad on läbi aastate olnud maitsev ja kingid kuuse all armastusega valitud. Jõuludest kui ema, isa ja lastega perepühadest loodud ettekujutus on nii pealetükkiv, et saab sind koduseintegi vahel kätte ja paneb piinlikkust tundma selle pärast, et elad oma elu just nii, nagu sa elad.
