/nginx/o/2017/09/14/7098439t1hbc0e.jpg)
Mõjub ärritavalt, kui teile öeldakse, et istuge te vaikselt nurgas ja tegelge oma asjadega, meie teame, kuidas on vaja, me oleme suured spetsialistid. Pärast vaatad, et mitte midagi ei toimu. Siis tekib nähtus, mille prantsuse filosoof Pierre Rosanvallon ristis «kontrdemokraatiaks». See on olukord, kui deemos ei saa ise otsuseid vastu võtta, sest süsteem on nõnda üles ehitatud, kuid annab see-eest süsteemile väga valusalt vastu nina. Eilsed Rootsi valimised on selles mõttes oluline lakmustest: kas viimaste aastate poliitiliste huligaanide laine näitab tagasitõmbumise märke või mitte. See omakorda sõltub sellest, kas lihtsast inimesest ja tema probleemidest viimastel kümnenditel tugevasti võõrdunud establishment on juhtunust õppinud või mitte.
