Minu jaoks kõige perverssem suveidüll oleks selline: kusagil metsas, linnulaulu, laanekohina ja looduselõhnade keskel istub keegi kännu otsas, pilk teravalt väikesele telefoniekraanile puuritud.Kõik ümbritsev on kui olematu, sest ta aju on sukeldunud nähtamatult meie ümber liikuvatesse infomassidesse. Too kännukuningas on siin meiega, aga tegelikult kusagil ära. Tahaks talle meeleheitlikult karjuda: no aitab, võta oma aju vähemalt nüüd, kui meil Eestis on aasta ilusaim aeg, kas või ajutiselt endale tagasi – saa aru, et neis suurtes infovoogudes ei muutu selle aja jooksul, kui sa telefonita reaalset ilma naudid, tegelikult mitte kui midagi. Ole siin, mitte kusagil eemal, kusagil eilses, homses, kusagil ära, ära, ära...
