Minu mitme rolli kõrval on emaks olemine üks erilisemaid. Olen oma poegade eest elule väga tänulik ja nende üle uhke. Õigupoolest on veidi imelik olla eriliselt uhke millegi sellise üle, millega on hakkama saanud suurem osa maailma naisi. Aga mingil seletamatul põhjusel on just oma laps see, kes käivitab kõik varjatud ja varjamatud tunded kabuhirmust maailma suurima armastuseni. Väikest armast olendit kätel hoides tahaks teha kõik õigesti. Ja see tunne ei lähe üle ka siis, kui ta on sinust pool pead pikemaks sirgunud – ikka tahaks, et temal läheks võimalikult hästi, et ta õpiks tundma maailma ja inimloomust, leiaks oma tee ja elaks õnneliku ning tähendusrikka elu.
