Väljas on sügis. Mitte vihmane-tuuline hallus, vaid soe-päikseline, värvilised lehed langemas. Mitte Eesti sügis, vaid lõunainglismaine sume sügis, Cambridge’is. Minu ees on üks tüüpiline inglise väikeelamu, natuke vanamoodne, natuke ajatu, segu vaskselt helkivast ukselingist ja koputist, säravkiiskavalt rohelisest uksest, liivakarva savitellistega seintest ja pragunevatest aknaraamidest. Nagu pea kõik majad Inglismaa väikelinnades. Ei midagi erilist. Esimese korruse aknast paistab arvuti, mille taga istub mees, üsna kõveras poosis, ainult mehe silmad liiguvad. Aken on paokil, kindlasti tunneb mees värskeid õhupahvakuid oma näol. Kõik tundub kodune, turvaline ja mõnus. Ent just selles majas, selle arvuti taga istub maailma tuntuim teadlane ja populariseerija, humanist ja kirjanik, meediastaar ja futuroloog, popikoon, esierivajadustega inimene... Seda rida võiks veel pikalt jätkata.
