Ühes valdkonnas on Eesti jäänud saja aasta jooksul palju nõrgemaks. Maailmasõdade aegu tootsid talud piisavalt oma rahva toitmiseks vajalikku ning igas sahvris rippus Latipaci kõrval suitsutatud seakints. Veel 1991. aastal oli paljudel majapidamistel kusagil oma aiamaalapp, mistõttu lesisid isegi Tartu Annelinna keldrites kartulivakad. Praeguseks on sõltuvus supermarketitest, elektrist ja internetist viinud meid paraku nii kaugele, et vähegi tõsisema kriisi korral oleme käpuli, kui linnade kortermajarajoonid muutuvad elamiskõlbmatuks, ning õnnelikud on need, kellel on kuhugi põgeneda.
