Erinevalt oma isast, kes veedab pensionipõlve suuresti sõjafilme ja mürisevatest tankidest mustvalgeid kaadreid vaadates, pole mulle kunagi säärane värk istunud. Õudusfilme – eriti õuduskomöödiaid – naudin täiega, aga sõjafilmid ja -seriaalid, need mõjuvad praeguses maailmas kuidagi liiga otsese ja valusa löögina labidaga pähe. Kuid „Konfliktile“ ma vastu ei saa. Ei ussi- ega püssirohuga.
