Eesti hooldussüsteemil tuleb lahendada olulise tähtsusega küsimus: kuidas tagada piiratud ressurssidega kvaliteetne abi üha suurenevale erivajadustega inimeste hulgale? Oslos käies kohtasin arendust, kus kortermajade kompleksi oli planeeritud kodu ka autistlikele noortele. Lahendus oli lihtne, kuid samas geniaalne: iga noor elab oma korteris, samas on tagatud ka võimalus ühistegevusteks. Kogukond tervitas arendust, võttes seda loomuliku osana piirkonna elust. Võib-olla tasuks siingi sarnaseid erilahendusi kaaluda? See oleks pikaajaline strateegiline otsus, mille mõju ulatub aastakümnete taha.
