„Tavaliselt Rauli haiglas külastades me ei kallistanud, aga seekord ütles Raul: „Teeme kalli.“ Võtsime teineteisel ümbert kõvasti kinni, Raul pani oma pea mu põse vastu ja palus, et ma lahkudes sirmi ta voodi ees kinni tõmbaks. Korraga oli mulle selge, mida Raul sisimas võib-olla juba ammu teadis: et seekord ta sellest välja ei tule…“ hääbuvad Heli Jaago sõnad siinkohal pisaratesse.
