Miskipärast olen ma viimasel ajal hakanud mõtisklema lausete „Ah, mis mina nüüd! Ma olen nüüd ju nii vana ja mul ei sobigi enam …“ ja „Mina ei vanane! Ma olen endiselt 25!“ ning nende taga oleva üle. Need laused kõlavad kui mantra millegi vabanduseks. Olgu see siis mõni tegu või tegematajätmine. Mina kuulen neis rahulolematust hetkega: nii praeguse vanuse kui ka eluga.
