II maailmasõja lõpus suundus Punaarmee jõuliselt Berliini poole. Vabastajatena kujutatud nõukogude sõdurid tekitasid üle Euroopa liikudes hoopis paanikat ja hävingut – kokku vägistati teekonnal kuni kaks miljonit naist. Punaarmeelaste soov oli eelnenud kannatuste eest sakslastele kätte maksta – sealjuures poldud natsidest sugugi leebemad. Jossif Stalin oli tsiviilelanike vastu sooritatud julmusest teadlik, ent teda huvitas vaid Berliini vallutamine. „Vägistajate armee“ tegutsemise üheks ilmekamaks näiteks on massisuitsiid Demminis, kus sajad kohalikud elanikud otsustasid kardetud nõukogude sõdurite saabudes endilt elu võtta. Venemaal on aga levinud mõtteviis, et sõjaajal sooritatud koletused olid „õigustatud kättemaks“.
