Minult on sel aastal juba mitu korda küsitud, kas ma ei karda üksi metsas käia. Noh, et hundid ja karud ja nii. Üldiselt olen seda meelt, et suurem tõenäosus on küla vahel mõne koera käest pureda saada, kui metsas kiskjaga kokku sattuda. Aga nüüd on ka meie kandis viiepealine hundikari järjest enam majade juures kaamerasilma ette jäänud, nii et vaikselt hakkab minulgi kõhe tunne põue pugema, kirjutab toimetaja Claire Peinar.
