Viimane kord, kus minu mäletamist mööda Eesti Televisiooni aastalõpuprogrammi ei kirutud, oli 1960ndate aastate lõpus. Enamus eestlasi olid televiisori soetanud alles mõni aasta varem ja kõik see, mis tillukestest hallinäolistest kastikestest välja paistis tegi ainult rõõmu! Ma ei mäleta oma Tartu kodust mitte ühtegi televisiooni kritiseerivat piuksu – ilmetu kast elutoas kapi peal oli nagu kontvõõras, kes üleöö iga pere parimaks sõbraks sai.
