Kui väiksena midagi maha pillasin – lapsel ikka juhtub --, ei öelnud ema, et „võta üles“, vaid „aita üles“. Selles on suur vahe. Üles aidata olen hiljem püüdnud nii iseend kui ka lapsi. „Võta üles!“ on nagu käsklus koerale. „Aita üles“ viitab sellele, et tegu oli juhuslik ja seda tuleks heastada parimal moel. Mitte tegijat ega tehtut süüdistades.
