Venitasin ühel õhtul metsaskäiguga taas loojanguni. Õigupoolest oli selles metsanurgas hämar juba kaks tundi enne seda ja päike valgustas mahedalt vaid puulatvu. Niipea aga, kui päike horisondi taha kadus, läks minutitega veelgi pimedamaks. Kuulda oli vaid üksikute pöialpoiste kutsehääli ja kaugustest värbkaku sügislaulu. Sellega tuleb praegusel ajal retki planeerides arvestada, et videvaks tõmbub küllaltki kähku. Eriti kui liikuda sügavas metsas ja taevalaotust katab paks pilvekiht.