Võib-olla on nõnda, et kui mul ei oleks mineva sajandi tuimadel üheksakümnendatel olnud teatavat kogust Tauno Vahteri sorti elutervet keel-põses-huumorit ja sarkasmivaba irooniat, ei oleks ma seda kümnendit üle elanud. Nüri, vaene, inetu aeg, esimeste lootuste varisemine.