Kuidas tunda rõõmu oma sünnipäevapeost, kui su peas on põrgu? Kõik tundub kole, vastik, lausa hirmutav ja eemaletõukav? Selget vastust sellele Roos Lisette Parmase kirjutatud ja Ringo Ramuli lavastatud Ugala suvetükk „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“ ei anna. Ja see on ka kunstile iseloomulik. Hea lavastus inspireerib, suunab mõtlema ja otsima. Sest tegelikult ei olegi üheseid lahendusi, kuna inimesed ja põrgu nende sees on erinevad.
