Ligikaudu 2200 - 1200 a.e.Kr oli Eestis arheloogiliste leidude põhjal justkui inimasasustuse auk, sest enne seda oli siin palju asulakohti ning selle perioodi ilmusid need uuesti. Selle «ajaaugu» kaugema serva inimesed kuulusid nöör- ja kammkeraamika kultuuri ning olid tõmmumad tänapäeva eestlastest, kuid «ajaaugu" siinpoolses servas asustasid meie maad juba heledamad inimesed, kes matsid oma surnud kivikirstkalmetesse. Arheoloog Aivar Kriiska püstitab küsimuse, mis on selle inimtüübi muutuse taga? Samuti arutame, miks kadusid siit inimesed, kui siin oli juba algeline põllundus, sõideti paatidega merele ning materiaalne kultuur oli kõrge? Pilt oli täielikult muutunud, eriti kui juurde lisada ka geneetikaandmed, mis näitavad ida poolt tulnud migratsiooni.
