„Kaarel nutab öösiti. Tal on valus ja ma arvan, et tal on lastehalvatus,“ seisavad õde Leelo päevikus read venna kohta. See oli 1958. aasta lastehalvatuse puhang, mis tabas ka Kaarel Kilvetit. Tabas nii, et üks jalg enam ei kasvanudki, oli elu lõpuni peenike ja väikese labajalaga nagu poisikesel. Lonkamise pärast ei võetud Kaarlit esimesel katsel lavakassegi. Kunst on julm ja teater invaliide ei vaja, olla öelnud Voldemar Panso ise.
