Kõik on tegelikult väga hästi – see selgus hiljem. Maailm hakkab silme ees kõikuma, tunnen paanikahoogu, süda puperdab, õhk saab otsa ja ma torman, kramplikult pilku maas hoides, saalist välja. Ma ei taha midagi näha, ma ei taha midagi mõelda, ma tahan kõik unustada!
