Kes mäletab nõukaaegset lastekultusromaani „Totu Kuul“ (tuntud ka kui kapitalismi aabits), mäletab ka seda, kuidas Totu ja tema sõber Soku sattusid ühel majanduslikult kitsamal hetkel odavasse, kuid esmapilgul täiesti korralikku võõrastemajja – öö eest ainult pool fertingit ehk 50 santikut. Aga siis hakkas peale: tahtsid tule põlema panna, kargas kõigepealt lüliti seest välja helendav keeleke, mis nõudis ühte santikut. Tahtsid ennast pesta – seebiga sama lugu. Kui silmad seebised, tuli samamoodi maksta, et vesi jälle jooksma hakkaks. Ja nii edasi.
