„Ma olin täielik sovetlik produkt. Ma ei uskunud, et Eesti vabariik taastatakse. Ma olen väga pikalt häbenenud, et ei uskunud sellesse ega osanud seda ka väga kirglikult igatseda. Kui ta lõpuks tuli, kestis minu nii-öelda patriootiline või isegi sotsiaalne puberteet ikka päris kaua,“ ütleb näitleja Andrus Vaarik. „Nüüd tunnen end aga küll eestlasena. Ma ju töötan pensionärina palehigis meie põhiseaduse ühe tähtsama põhimõtte kaitsel: kaitsen hommikust õhtuni eesti keelt ja kultuuri.“
