Kas hea sportlase saabki üksnes sel moel, et treeningul peab olema nii raske, et silmist lööb tuld? Peab siis teel tippu suutma kannatada mistahes solvanguid ja nööke ning vahel ka lööke? On siis see valuvorm, mis eraldab nõrgad tõelisest terasest? Või on kuskil ikkagi piirid, mis lubavad tippu pürgida ka nii, et sellega ei kaasne sportlase isiksuse ja füüsise täielikku tühistamist või katkitegemist?
