„Jah, ma lähen!“ ‒ need on viimased sõnad, mis 2007. aastal teadmata kadunuks jäänud noormees oma emale lausus. Aastaid hiljem neile sõnadele tagasi mõeldes tahaks ema küsida: „Kallis laps, kuhu sa siis läksid?“ Sest rohkem ei ole ta oma poega näinud. „Niipalju aastaid on möödas, niipalju küsimusi ja mitte ühtegi vastust. Vahel on tunne, et jõud saab lihtsalt otsa…“ ohkab ta. Neliteist aastat ootust ei ole siiski kustutanud emasüdames lootust näha kordki veel oma kadunuks jäänud poega.
