Demokraatlik läänemaailm ning majanduslikult ja sõjaliselt enesekindlamaks muutunud autoritaarsed suurriigid on olnud diplomaatilisel kokkupõrkekursil juba pikemat aega. Kui Venemaa on selles suunas liikunud alates kunagise peaministri Jevgeni Primakovi kurikuulsast kannapöördest Atlandi kohal 1999. aastal, mil ta pöördus teelt Washingtoni tagasi protestiks NATO rünnakute vastu Serbias, siis Hiina lõi oma kaardid avalikult lauda alles nüüd.
Kaasaegse diplomaatia üks šokeerivamaid episoode leidis aset käesoleva aasta 18. märtsil külmas Alaska linnas Anchorages. USA ja Hiina välispoliitika tippude kahepäevane kohtumine algas tavapäraste viisakusavaldustega kaamerate ees, kuid eskaleerus kiirelt vastastikuste etteheidete ahelaks. USA välisminister Antony Blinken avaldas muret Hiina võimude tegevuse pärast uiguuride represseerimisel, pingete kruvimisel Taiwani ümber ning Hong Kongi leppe eiramise pärast.
Hiinlased ei jäänud võlgu ja tulistasid kogupaukudega:
Lääs ei esinda maailma avalikku arvamust.
Miski ei peata Hiina tõusu.
Teil on oma demokraatia, meil on oma.
Meie oleme rahu poolt.
USA ei esinda mitte maailma, vaid iseenda valitsust.
Nii Hiina rahvaga ei räägita.
Vaadake, milline on olukord teie inimõigustega.
Kommunistliku partei välissuhete komisjoni juht Yang Jiechi (kes on sellel kohal alates 2013; enne seda oli ta kuus aastat välisminister) ei hoidnud end tagasi, näidates kogu maailmale, kes tegelikult Hiina välispoliitikat juhib. Välisminister Wang Yi püüdis olla leplikum, kuid õhustik oli sellegipoolest loodud.
Sisuliselt teatas Hiina sel päeval Alaskal üheselt: võtke või jätke, kuid Ameerika Ühendriikide ajastu maailma supervõimuna on läbi. Ühes sellega peab muu maailm, eriti Lääs, arvestama, et Hiinal on oma nägemus rahvusvahelistest suhetest ning reeglitest.
Hiina agressiivset joont välispoliitikas on toitnud praeguse presidendi Xi Jinpingi eelkäijatega võrreldes autoritaarsem ja natsionalistlikum programm, mille eesmärgiks on kujundada Hiinast aastaks 2049 maailma juhtiv globaalne jõud ning lõpetada samaks ajaks Taiwani taasühendamine Mandri-Hiinaga. Mõlemad perspektiivid on Lääne vaatenurgast hinnates väljakutsuvad, sest toovad paratamatult kaasa pingete märkimisväärse kasvu ja halvimal juhul ka sõjalise kokkupõrke.
Maailmas viimased paarsada aastat absoluutset juhtrolli mänginud Lääs on esimest korda olukorras, kus Hiina näol eksisteerib reaalne võimalus globaalse epitsentri kandumiseks Aasiasse. Seejuures pole olukord võrreldav Külma sõja perioodiga, mil USA oli vastakuti Nõukogude Liiduga. Viimane ei kujutanud Lääne mõjuvõimule reaalset ohtu, sest majanduslik ja tehnoloogiline mahajäämus ei suutnud võidurelvastumises president Reagani seatud tempot hoida.
Hiinaga on lood aga teised. Kui 40 aastat tagasi oli Hiina SKP vaid murdosa USA omast, siis täna on see 70 protsendi juures ja kümnendi lõpuks on Hiina tõusnud maailma suurimaks majanduseks. Eelmisel aastal möödus Hiina pandeemia toel esimest korda USAst kui suurimaid välisinvesteeringuid vastu võttev riik. Kui USAs kukkus investeeringute maht 2020. aastal 49 protsenti, siis Hiinas see jällegi kasvas 4 protsenti. Ainsana maailma suurriikidest suutis Hiina eelmisel aastal oma majandust ka tervikuna kasvatada. Vaatamata Trumpi kaubandussõdadele leidsid USA ettevõtted endiselt tee Hiina turule, kusjuures alles selle aasta alguses käivitas Tesla oma esimese tehase Hiinas. 2020. aastal voolas Hiina aktsiatesse ja võlakirjadesse kokku rekordilised 214 miljardit dollarit.
Pekingis ollakse veendunud, et kapitalistlik Lääs ei saa enam Hiinata hakkama, mistõttu on ka välispoliitiline retoorika üha enesekindlam ja ähvardavam. Lääneriikide äsjased sanktsioonid seoses inimõiguste rikkumistega Hiinas leidsid Pekingis kiire vastureaktsiooni. Vaevalt ollakse Hiinas valmis järeleandmisteks, pigem tõstetakse panuseid.
Hiina varjus püüab oma eesmärke saavutada ka üha enam diktatuuri mõõtu võttev Venemaa. Alaska kohtumine oli vaevalt lõppenud, kui Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli juba Pekingis audientsil. Tema ähvardus dollari ülekannetest järkjärgulisest loobumisest polnud küll uus, kuid viitas selgelt ammu igatsetud eesmärgile – USA mõjuvõimu kahandamisele maailmas.
Venemaal on kaks strateegilist eesmärki, mida soovitakse Hiina eestvedamisel uute rahvusvaheliste mängureeglite kehtestamise varjus saavutada – tugevdada oma mõju maailmas ja laiendada riigi piire poliitilisel kaardil. Esmajärjekorras peaksid väga murelikud olema ukrainlased, kasahhid ja valgevenelased, kuid radaril on ka Balti riigid. Venemaa eesmärk Balti riike ohustades on strateegiline – hävitada NATO lootusega, et allianss ei suuda Venemaa üllatusrünnakut tõkestada ega söanda seejärel alustada mastaapset vabastussõda.
Hiina ja Venemaa on väljas ühe eesmärgi nimel, kuid nende omavahelised suhted pole sugugi kirjeldatavad strateegilise alliansina. Jah, nad tegutsevad justkui ühte jalga astudes läänevastases mõjutus- ja luuretegevuses, viivad läbi ühiseid sõjaväeõppusi (väidetavalt peaksid hiinlased tulema sügisel Zapad-21 suurõppusele) ja hoiavad pigem kokku ÜRO tasandil. Ometi on Pekingile kümme korda väiksema majandusega Venemaa pigem taktikaliselt sobiv partner, pealegi nii oluline maavarade allikas ja Põhja meretee kontrollija. Viimane on tõusnud eredalt päevakorda, kui laevaõnnetus sulges Suessi kanali päevadeks.
Maailm on jõudnud diplomaatilise ilmasõja lävepakule. Esimesed luurelahingud on juba toimunud, kuid suurem kokkupõrge on alles tulemas. Selles olukorras on demokraatlikel lääneriikidel alles jäänud vaid üks tõeliselt toimiv strateegia – hoida kokku. See tähendaks ühtaegu nii NATO heidutuse tugevdamist kõigis olulistes suundades, sh Balti riikides, kui ka atlandiülese vabakaubandustsooni rajamist, et tasakaalustada Hiina suurenevat majanduslikku ja tehnoloogilist ekspansiooni.
Selles võimalikus ilmasõjas võitjaid ei ole. Maailma muutumine on paratamatu ning Lääs peab olema valmis kompromissideks. Kus aga kompromissideks ruumi ei ole, on meie vabadused ja demokraatlikud väärtused.
Arvamuslugu ilmus veebiväljaandes Edasi.org
