Tänane retsept on tõeline kulinaarne taaskasutus. Leivaviilusid jääb ju ikka üle ja ühtki püha tükikest ei tohi ometi ära visata. Mulle on see nii tugevalt sisse kasvatatud, et ajal, mil tuleb ilma notsude ja sõralisteta linnas elada – kes kõik koorukesed muidu suurima rõõmuga nahka pistaksid – kogun neid paberkotti. Et siis iga paari kuu tagant kuhugile karjamaa serva või metsa puu alla viia, et keegi ometi õnneliku kõhutäie saaks.
