Juhtimisse suhtutakse enamasti kui oskusesse, tööriistade kogumisse või julgusesse teha õigeid otsuseid. Harvem mõeldakse aga sellele, millise jälje selline suhtumine inimestesse jätab ja mis juhtub siis, kui juhtimisest saab roll, mida kantakse kauem kui peaks. Ivar Raavi raamat «Juhtimise jalajälg» ei paku vastust küsimusele, kuidas olla parem juht, vaid küsib küsib lugejalt midagi palju ebamugavamat: milline mõju on meie otsustel ja otsustamatusel iga päev? Raav vaatleb juhtimist inimeseks olemise kaudu, sest just sealt saavad alguse nii vastutus, väsimus kui ka läbipõlemine.
